Mulle ei jõudnud reede kuidagi kohale. Tegelikult ma vist pigem ei tahtnudki, et jõuaks. Sest see oli nii mõnus. Ja ma kartsin mõtet, et see kõik võib ühel hetkel otsa saada. Ja siis on jälle see, mis vahepeal. Igatsus, ootus, üksindus.
Ning keset jäätisesöömist pööras ta ringi, suudles mind ja jooksis marsa peale. Bam. Piraki. Mu ennustus oli tõeks saanud. See kõik sai lihtsalt järsku otsa. Plaks. Reaalsuskontroll. Palun esitage sõidupilet.
Suht.. Suht rõve tunne on sellistel hetkedel. Aga ma olen õppinud neid üle elama.
