Nii tobe tunne on. Tahaks rääkida temaga, nagu enne. Saata talle ägedat mussi ja rääkida suvalistel teemadel, nagu enne. Aga ma suutsin teda jälle rõvedalt solvata.
See, kui ta ütles, et ta ei taha seda vana jama tagasi... Osalt oli tal õigus. Teisalt ma pidin teadma. Ja ma ikkagi ei osanud sellele kuidagi reageerida. Miks teen ma haiget just neile, kes minu jaoks tähtsad on? Hoolin liiga kõvasti?
Ma loodan, et võtan varsti julguse kokku ja lepin temaga ära. Muidu saab mul olema pikk ja nõme elu. Ma igatsen meie vestlusi.
