Viimasel ajal, kui ma temaga räägin on mul tunne nagu räägiks ma võõra inimesega. Ma ei tea, millal ja kuidas me nii lühikese ajaga lahku kasvasime, aga ma ei suuda enam tunda seda, mida varem. Mingi tõrge on. Võib-olla mingi paranoia, aga ma tunnen vahel, et ta justkui häbeneks mind. Ei kasuta me nimesid kunagi samas lauses ja shit like that. Varem ma ei märganud seda, nüüd häirib.
Ma saan aru. Ta noor, vaba ja vallaline. Tahabki olla. Ja mina pole tema jaoks midagi erilist. Ma pole see, kes ma uskusin end olevat. Ma olen nobody.
I gave her my heart, she f me. That's it. And so it goes. Let go.
