Ta oli jälle tema pool. Ma ei hakkagi petma end unistustega, et seal midagi aset ei leidnud. Ma aiman, mis aset leiab. Ehk ongi nii parem?
Siis miks ma ei oska lahti lasta? Miks ma ei taha?
Või olen ma kuradi armunud? Sest ratsionaalsusest ja lihtsalt tühipaljast kepihimust on asi juba kaugel. Ma tahan teda ka ilma midagi vastu saamata. Jube.
