Tead...
Tegelt on see värk, et siia ma kirjutan ainult armuelust, right? Niisiis ma käisin peol. Täiesti ootamatult ilmus ka isik L sinna, kes mulle teataval määral meeldib. Ta on ilus, lahe ja piisavalt ettearvamatu. Ent mulle tundub, et ta ei tunne minu vastu midagi. Või ei oska ta seda lihtsalt kuidagi väljendada (mida ma salamisi loodan, aga tõenäosus on ümmargune null). Niisiis ma loodan ja ootan temapoolset reaktsiooni. Mida ei kipu tulema kuidagi.
Teiseks plika, keda ma armastan. Vähemalt ma arvan nii, sest ta on teine inimene mu elus, kes tekitab minus selliseid tundeid. Võib-olla kolmas. Ent praegu sebib ta mingi teise malakaga ja ma hoian parem distantsi, kuna ta ei saada mulle hetkel signaale. Pealegi proovin ma teda unustada, kuigi see ei taha välja tulla. Sest ma olen vist... Nojah.
Kolmandaks, et ma olen otsustanud no matter what jääda iseendaks. Ma ei taha tekitada tüdrukus valesid ootusi. Ma tahan, et tüdruk oleks minu tüdruk ka siis, kui ma sohval lesides ja õlut juues jalgpalli vaatan. In sickness and in health. Ja ma tahan plikat, kes oleks minuga ka in sickness. Kellega ei peaks teiste meeste juuresolekul kohe lihaturgu mängima hakkama.
Ühesõnaga pimbitavad naised ei ole see teema, millel ma viitsiks järel joosta. Pingutada küll, aga see on juba teine jutt.
