Meil on see koristaja tööl. Muidu kena vana vene memm ja selline muhe ja diip. Võiks vähemasti arvata. Kuradis suslik. Kuidas selle eide suu tossab gossipi järele. Pritsib nagu tinakahur.
Siis on veel paar temperamendist tulenevat asja, mis mind tema puhul häirivad. Esiteks kõverdunud arusaam inimese isiklikust ruumist. Teiseks see, et iga päev ja kogu aeg käib ta siin istumas ja lehte lugemas. Alguses mingi tunnikese koristab, häirivalt põhjalikult. Ja siis hakkab tshillima.
Ja lõunapausid. Kuna meil enam eradi sellist puhketuba pole, leidis ta, et oleks äge süüa siinsamas kontoris, kõrvalllaua taga. Vaadata teda toiduhaisu(sic!) mattunult suitsuliha ja rosoljet nätsutamas pole just kõikse meeldivam kogemus. Tavaliselt ma lahkun siit sel ajal, vihast leemendamas. Ma ei tea, miks mind selline asi nii närvi ajab. Et miks mulle ei meeldi teiste nina all süüa. Ja ei taha ka, et teised seda peaksid taluma, kuidas mina luristan.
Ei tea. Aga kuradi närvi ajab.
