Suhted on suht putsis suht paljude inimestega. Tahaks öelda, et vesi selgineb, aga ei meeldi valetada.
Vahel spontaanselt valetan. Sisse harjunud refleks puudutud koolipäevilt. Sekka mõni ilus vale ongi kenam, ent ei oska end enam tõsiselt avada. Ja kui, siis ikka ja alati valedele inimestele vales kohas. Ja siis tõmban jälle oma urgu.
Ma tean, see tekst võib tunduda suht masendav. Tegelikult on enesetunne normaalne. Ma lihtsalt olen objektiivne ja räägin ausalt asjadest, mis kellessegi ei puutu. Avan end valesti. Räägin tõtt oma nõrkustest, jättes häbematust häbelikkusest välja oma tugevused?
Tegelt on problem pigem selles, et avan end siis, kui vajan tuge. Ehk olen nõrk. Kui mu enesetunne on hea, ei ole mul viitsimist kellelegi sellest vadrata.
