Ma pean ette hoiatama, et see on selline positiivses toonis jutt. Et ma naeratasin seda kirjutades ja pask :)
Esiteks. Meil ei pea olema suhet. Sa vajad lähedust, kõik naised ju vajavad. Me ei saa kogu aeg koos olla ja ma usun, et sa ei tahakski seda. Ka kaugsuhted ei toimi. Ükskord tunned sa igatsust ja kirge kellegi teise vastu ja mind pole seal, et seda leevendada. Ja ma ei pane seda pahaks. Tõsises suhtes ootaks ma nii-ehk-teisiti partnerilt monogaamiat ja muid lollusi. Samuti meeldivad sulle paljud asjad, mida mina sulle pakkuda ei saa. Seega me ei pea veel igavest truudust vanduma. Kui meil on vastastikune külgetõmme, siis võtamegi seda lihtsalt nii. Kui külgetõmmet.
Teiseks. Sa ei tee mulle sellega rohkem haiget. Sa nussisid mu ajusid esimest korda juba siis, kui ma sind kohtasin :) Alguses oli tutvus. Siis ühiste teemade otsimine, leidmine, sõprus, usaldus, sümpaatia... Ühel hetkel leidsin selle olevat enama kui lihtsalt sõpruse. Ma uskusin, et sellest võiks midagi saada. Aga ei saanud sinult sama vastust. Sain haiget. Proovisin sind unustada. Aretasin sõprust, ent juhtus sama. Solvusin, nutsin, naersin, mõtlesin ja leppisin, olin sinuga ja nautisin elu, sain taas haiget ja proovisin kõikvõimalikud variandid läbi... Ja lõpetasin ikka sama targalt. Ma ei suutnud sind unustada, selleks oli liiga hilja. Seega miks mitte nautida koos olemist, kui sinuta on halb?
Kolmandaks. Mulle meeldib seks. Mulle meeldib kellegagi koos ärgata. Kellegagi naerda ja nutta. Kellegagi rääkida ja mõtiskleda, käia käest kinni ja süüa suhkruvatti. Kellega vaadata päikeseloojangut ja siis hommikul koos pead valutada. Kellega kiruda ühistransporti. Kellega teha mida iganes. Ma tean, et sulle meeldib sama. Miks seda mitte teha. Miks tõrjud häid asju eemale?
Neljandaks. Ma ei teagi, mida siia lisada.
