Praegu on mõnus olla.
Ma kardan selle oleku kadumise pärast. Lugesin tema blogi veel mõned korrad üle ja sain aru, mis teda painas. Ma lõpuks sain aru. Mulle tundub, et meestel on raske püsida temaga sõpruse tasandil. Kujutan ette, mis tunne võib olla, kui tahad kellegi vastassoost isikuga sõber olla ja huvitavatest asjadest rääkida... Ja asi läheb jälle käest ära. Ja ma ei tahaks talle nii teha. Aga paraku olen ma üks nendest. Talle on võimatu vastu panna.
Siinkohal ma peaks asja lihtsalt vabalt võtma. Et kui on, siis on ja kui pole, siis ei tohi ma ka väga põdeda. See laupäevaõhtune format ja restart oli vist vajalik, ma olin asjad liiga kokku mõelnud enda jaoks. Nüüd lõi taas lahti natukeseks.
Kõige rohkem kardan ma aega. Meie järgmise kohtumise vahele jääb nii palju aega. Selle aja jooksul võib palju muutuda. Kohtab ta kedagi, ütlen ma midagi rumalat, mõtlen üle mingit pidi ja "pettun" või lähevad lihtsalt asjad valeks kätte. Ma kardan seda. Aga ma ei saa ka muuta muutmatut. Kui midagi muutub, on järelikult nii ette nähtud. Ma ei saa hoida aega kinni seepärast, et mulle nii meeldiks.
Nii kuradi valus on olla nii kuradi aus. Enda vastu, ma mõtlen.
