Oli vist õigem variant, et ta minema pidi. Asjaolud ei klappinud. Aga ikka on nii nõme tunne. Üksik ja loll tunne. Ma ei kujuta ette, mis nüüd... Istun õhtu otsa üksi teleka ees, loen teleteksti? Tühi, segaduses tunne. Tahan koos olla.
Siiski, ei arvanud, et õhtu selliseks kujuneb. Ei olnud ette valmistunud ka. Üritasin madalat profiili hoida, suuresti K juuresoleku pärast. Temast lahutab mind vaid ahistav teadmine, et K kullipilgul jälgib. Ma ei tea, miks see mind puudutama peaks, kuid millegi pärast puudutab. Häirib.
Ma ei tea, mis tempoga ma peaks Talle tegelikult lähenema. Et kas meil on mingi teema või on ta jaoks see mingi muu asi.
Ta tuli öösel minu tuppa. Ma ei tahtnud, et ta ära läheks. Rääkisime juttu. Sebisime. Raske öelda, kes keda. Oli kaunis hommik.
Kui ta öösel paari asja küsis, polnud ma ka selleks valmis. Tekkis sellise järjekordse mehe tunne, keda ma armastan vihata. Ma ei osanud sellistele küsimustele vastata. Kuidas saakski seda lühidalt sõnadesse panna? Kisuks kuidagi mehhiko seebiks. Ta on lihtsalt üks tähtsamaid inimesi mu elus.
Päev paradiisis. Kukkumine reaalsusesse on valus. Ai.
